Vestlevad inglise keele õpetaja Ene Vasli ja IT õpetaja Artur Räpp.

Ene: Õppida saab alati ja igat moodi. Õpetamiseks piisab õpetajast ja õppijast -misiganes vormis ja kujul! Õpiti jalutades ja õpiti tahvli ja krihvliga... nüüd siis arvutiga, vahet pole!
Jah, hea vana on küll parem kui põhjendamatult ülevõetud uus, siiski on raske mõista õpetajat, kes klammerdub igivanade õpikute külge, või õppijat, kes ei vaevu isegi online sõnaraamatut kasutama.

Ene: Usun, et Sul on suuremad e-õppe kogemused?
Artur: Olen e-õppes osalenud nii õppija kui õpetajana: õppides Tallinna Ülikoolis matemaatikat ja informaatikat ning Generumi Erakoolis inglise keelt; õpetajana olen e-õpet kasutanud arvutikursustel. Minu jaoks lisab igasugusele koolitusele lisanüansi asjaolu, et olen pime.
 
E-õpet kaasava tunni ettevalmistamine on töömahukam kui tavatunni puhul. Viimasel juhul võib hädaga kasvõi tunni ajal improviseerida või vanal rasval liugu lasta. Minu esimesed e-õppe materjalid valmisid „Vaata maailma“ koolitust andes. Kava ja maht olid ette antud, kuid kursus oli suunatud hea nägemisega inimestele: „Lugeda oskad, eks? Käelist koordinatsiooni harjutad juba lapsepõlvest peale, eks? Võta siis see asi kätte, nimeks on sellel hiir, ja hakkame pihta!“ Aga pimedad ei näe lugeda. Neil on arvutiga töötamiseks eraldi tarkvara, mida tuli alles õppima asuda. Tookord oli arvutis kõik võõrkeelne ka. Et etteantud ajaga enam-vähemgi õppekava läbida, pluss pimedate tarkvara, pluss inglise keele kiirkursus, saigi õppetekste kirjutatud.
 
Ene: Minu meelest ongi puhas e-õpe on tõhusaim, kui ta on teksti- ja teadmistepõhine. Arvutisimulaatoritega ja virtuaalkeskkonnas õpitakse ka füüsilisi reaktsioone, kuid siiski vaid ettevalmistavas faasis, piiratud mahus või kui see on millegi poolest paratamatu. Keele õppimine on üks keerulisemaid õppeprotsesse: peame treenima oma aju valima õigeid sõnu ja reegleid, neid rakendama ja harjutama oma hääleaparaati produtseerima mõistetavat lauset. Ja kõike seda kiiresti! Peale inimliku suhtluse nüansside, mida arvutibaasil keeleõpe ei anna, on keeleõpe ka füüsiline trenn, mis on efektiivseim koos abistava ja kriitilise vestluspartner-treener-õpetajaga.
 
Artur: Ei vaidle vastu. Aga Sa ise, käisid ju lausa e-õppe kursusel?
Ene: Jah, tahtsin e-õppest rohkem teada ja osalesin 10.03–15.03.2013 Euroopa elukestva õppe programmi Grundtvig allprogrammi toetusel Maltal Gateway Centre'is toimunud e-õppe meetodite kursusel „Advanced eLearning Methods, Software and Tools- 2013”. Kursus oli hea näide sellest, kuidas põhimõtteliselt võiks just selline koolitus toimuda puhtalt e-õppena, vt http://www.acrosslimitstraining.com, kuid koolitaja esitas materjali süsteemselt, elavalt ja tihendatult, kohaldas selle õppijate vajadustele ja säästis sellega õppija aega. Ning just inimlik suhtlemine ja kogemuste vahetamine tegi õppimise nauditavaks ja emotsionaalseks ning innustas uuendustele. Mulle jäi ka materjal, mida saan edasi kasutada.
 
Ene: Milliseid e-õppe plusse Sina näed?
Minu kogemus ütleb, et on e-õppe positiivseim külg on see, et õppija saab sama ajaga omandada rohkem, kui ainult füüsiliselt tunnis käies. Uut teemat õpetab päris õpetaja kaugelt paremini kui mistahes arvutiprogramm või õpik, kuid kui teooria tundub selge olevat ja natuke harjutatud ka, tundub kõrgelt haritud inimese rakendamine üksluiselt korrutama: „Läks veidi valesti. Mõtle järele ja proovi uuesti“, raiskamisena. Mõelgem roheliselt ka siin!
 
Minul hakkab küll pärast kahekümnendat lolli viga piinlik teist inimest kinni pidada, kinnitagu ta vastupidist palju tahes. Arvuti on aga nõus töötama kasvõi 24 tundi päevas! See on minu meelest e-õppe teine oluline pluss. Õppija saab pühendada õppimisele nii palju aega, kui ta vähegi tahab ja saada tagasisidet, kas ta on õpitu omandanud. See, kui palju inimene pingutab ja õppimisele aega kulutab, on õppimise juures ju üks tähtsamaid asju. Kui mitte lausa kõige tähtsam.
 
Ene: Väga nõus!
Artur: Kolmas populaarne e-õppe valdkond on kaugõpe. Üks tahab õppida, teine õpetada, kuid ajad ei klapi kuidagi – või osutub väike Eesti siiski liiga suureks. Võib kasutada ka meie au ja uhkust Skype'i või mõnda analoogset tarkvara ja kaugema kandi rahvas traati mööda kohale tuua. Parema riistvara ja interneti ühenduse korral võib lausa konverents-videokõne teha.
 
Kui valdkond lubab, kursus ei ole ühekordne, sisaldab palju iseseisvat tööd ja õpetaja tagasisidet, saab väga hästi hakkama ka e-posti teel või veebilehele õppematerjale ja harjutusi üles pannes ning õppijate töödele vastates. E-kursuste raames teevad seda paljud Eesti ülikoolid.
 
Ene: Meie ka! Kasutame e-õppe elemente juba aastaid. Kui näiteks programmiga HotPotatoes (http://hotpot.uvic.ca/) abil koostatud tavakeele automatiseeritud harjutusi ei ole mõtet dubleerida, tuleb nad vaid internetiavarustest üles leida, siis konkreetsele õppijale suunatud harjutused koostame just talle.
 
Enamus meie õpetajatest on veendunud tõlkeharjutuste vajalikkuses, sest nii harjutab õppija korraga lauseehitust, õigekirja, sõnavara ja keelekonventsioone. Tõlge on samas ainuke, mille parandamist ei saa automatiseerida. Generum Erakoolil on sadu originaalharjutusi, mis said alguse keeleõppest just nägemispuudega ja pimedatele inimestele juba 2002. a. Õpetaja saadab harjutuse meilitsi; õppija teeb ja saadab selle tagasi varakult enne järgmist tundi; õpetaja parandab harjutuse kasutades lihtsat muudatuste salvestamise režiimi ja saadab harjutuse õppijale tagasi. Esimesed selgitused, harjutamine ja analüüs toimuvad ikka tunnis, kuid kordamiseks-kinnistamiseks on selline õppimisviis väga hea: hoiame tunniaega kokku; õpetajal ei kulu parandamisele rohkem aega kui tavaliselt, kuid sellised parandused on selgemad; õppijale jääb materjal alles ja ta saab sama harjutust teha oma tempoga kasvõi mitu korda ja ise ennast kontrollida; -ja üldse mitte väheoluline– selline parandamine on diskreetne: teised ei saa teada, mis vigu ma tegin!
 
Ka temaatilised sõnavaralehed, mille koostame kas õpitava teema, teksti, õppija eriala või tema tundides jooksvalt ettetulnud sõnade alusel, saadame vajadusel elektroonselt. Motiveeritud õppija saab ise oma sõnavaralehti täiendada ja nende alusel teha esmavajalike sõnade nimistuid, sõnade lipikuid jne.
 
Artur: See on tõesti hea! Olen ju ka ise pime ja tunnen e-õppe häid külgi oma nahal. Kuid ega pimedad pole ainsad puudega inimesed, kes sellest võidavad. Kasusaajate ring on palju laiem: inimesed, kes ei näe piisavalt, et tavasuuruses trükiteksti lugeda; inimesed, kes ei mõista nähtavat teksti, kuid saavad aru, kui neile see ette loetakse; inimesed, kes ei suuda lehti pöörata jt. Ja õppijate sihtrühma laiendamine, kas geograafiliselt või muul moel, on väga oluline ka koolitajale. Sa võid ühe õpilasega olla Vändra metsa kõige populaarsem hiina keele õpetaja, kuid olla 200 õpilasega üle Eesti on märksa kasumlikum.
 
Ene: ... ja miinuseid kohe polegi või?
Artur: Kui neid poleks, kasutaks juba kõik see seitse miljardit Maa elanikku ainult e-õpet! Alustuseks kõige kardetumast, kuludest. Rahustuseks pean küll ütlema, et „e“ tuleb sõnast electronic, mitte sõnast expensive. Kui ehitada uhke kool ja varustada see kõige moodsama varustuse ja õppematerjalidega, ka see oleks kallis, nagu ka täiselektrooniline kursus nullist kuni … ma ei teagi kuhuni, päris profiks ei saa. Kuid algus ei tohiks pangaarvele mõrva teha.
 
Aga e-õppel on piirid. On kindel, inimene oskab palju rohkem kui masin. Uue materjali aktiivne õpetamine, vigade põhjuste otsimine jms on õpetaja kindel pärusmaa. Kas õunapuu on roos- või korvõieline - selliste teadmise kontrollimise saab aga vabalt arvutile ära õpetada.
 
Tarkvara murtakse lahti, ta jookseb kokku ja vahel teeb see lihtsalt lollusi. Töölepingut sellega pole, et kas võtta uus, uuendada vana või koolitada tarkvaraga töötajat. Viimast ei tasuks kindlasti ära unustada.
 
Oskused e-õpet õigesti käima panna ja kasutada - ega siin pole muud, kui õppida ja ise järele proovida. Nii saab teada, mis antud valdkonnas sobib ja mis mitte ning kuhu maani on mõtet e-õpet kasutada.
 
Ene: Kuldne kesktee vana ja uue vahel on alati mõistlik valik. Koolituse tähendab see e-õppe elementide mõtestatud ja põhjendatud kasutamist. Koolituses tähendab see e-õppe elementide mõtestatud kasutamist alates kodulehest. Enam me ei astu enam kõigepealt koolimajja, vaid juba koolitaja valimisel tutvume temaga virtuaalselt. Hea koduleht annab koolist ammendava ja tõese ülevaate, sisaldab teavet õpetajate ja õppemeetodi kohta, kursuste tunniplaani ja programme, õppemakse, koolituse tingimusi, koolituslepingu näidist, õppekava, põhikirja ja miks mitte ka koolitajate mõtteid ja soovitusi näiteks keelte õppimise või firmasisese koolituse korraldamise kohta. Ka kasulike ja huvitavate veebilehekülgede linkide kogu on hea mõte. Siia kuuluvad online sõnaraamatud (nt http://www.thefreedictionary.com), õpikeskkonnad (nt , http://web2.uvcs.uvic.ca/courses/elc/studyzone/, http://www.russianonline.eu/, www.lepointdufle.net), õppimiseks kohaldatud uudiste leheküljed (nt http://www.bbc.co.uk/worldservice/learningenglish/) jms. Hea, kui veebiaadressid on varustatud lühiselgitustega.
 
Artur: Ja teie koduleht on ideaalne?
E: Kaugeltki mitte, aga muudkui püüame. Siis tahab inimene oma astet teada: online (ka paberil) keeleoskuse testidesse peab suhtuma kriitiliselt. Testimine on terve teadus, ja mitte ühegi lühikese testi tulemust ei saa võtta puhta kullana. Kui kool on oma läbiproovitud testis kindel (nt http://www.generum.ee/et/testimine/inglise-keele-test), võib ta seda kasutada eelinfo saamiseks õppija keeleoskuse kohta, kuid kindlasti mitte tõendi väljastamiseks.
 
Artur: Mis Su e-raamatu plaanist sai?
Ene: Jäi pooleli. Generumis anname igale inglise keele õppijale eesti õppijale koostatud grammatikatabelid ca 60 leheküljel, mida vajadusel saadame õppijale ka meilitsi. Pärast koolitust Maltal tundus, et kogu e-materjali e-raamatuks vormistamine on „hiirekliki kaugusel“. Päris nii lihtne see pole: minu praeguse teadmiste juures on tabelite kasutamine e-raamatus keeruline või kasutajale ebasõbralik.
 
Artur: Jah, lihtsalt sellest, et materjal on elektroonilisel kujul, ei pruugi piisata. Ka vaegnägijate jaoks mitte. Vahel võetakse paberil olev tekst ja skaneeritakse see arvutisse pilt-PDF failiks. Kui inimene soovib nüüd seda ekraanil nähtaval olevat teksti lugeda, ei kuule ta mitte midagi. Pilt on arvuti jaoks ikka pilt, olgu seal siis koer või tekst.
 
Ene: Kuldsele keskteele tagasi tulles on tegelikus keeletunnis on kõige vahetum kasutada täiesti tavalist mina-grupp-tahvel-kriit või mina-sina-paber-pliiats meetodit, Sinu puhul siis mina-Sina-Skype-klaviatuur, kuid kindlasti on ka arvutil, projektoril ja nutitahvlil oma koht, kui on tarvis sõna hääldust või tähendust kontrollida, õppijaid aktiviseerida, harjutada ettekannet vms. Kõik, mida õppija saab ise kodus teha, jääb kodutööks. Skype-tund on sisuliselt harilik tund. Kõige parem on seda kasutada „vanade“ individuaalõppijate puhul, kes vahel ei saa või kel pole mõtet füüsiliselt kohale tulla – nagu Sul. Ja nagu Sa ise mulle kõigepealt rääkisid, tuleb siin paika panna reeglid ja tagada häirimatu õpikeskkond: ei tegele kassi ega lastega, ilma pakilise vajaduseta ei võta telefoni vms.
 
Artur: Asjakohane on lõpetada ühe mu lemmikõpetusega ülikoolist: Ei ole üht ja ainukest meetodit, mis sobib iga asja ja iga inimese õpetamiseks. Kuid mida rohkem meetodeid ja võtteid teame, seda kindlam on, et valime just selle inimese ja valdkonna jaoks kõige paremini töötava.

August 2013