... firmasisese keelekoolituse uude aastasse

Möödas on ajad, mil 1.september oli pidulik koolipäev vaid lastele. Tänapäeval alustab või jätkab „kooliteed“ ka enamik täiskasvanuid. Firmasisene keelekoolitus tuleb „koju kätte“ ja on õppijale mugav. Koolituse korraldaja seisab aga silmitsi keeruliste valikute ja ootamatute probleemidega. Tänase jutu peamine mõte on toetada ettevõtet, kus keelekoolitust pole kunagi korraldatud. Usun, et ka kvalifitseeritud, kogemustega või intuitiivselt õigesti tegutsev koolitusjuht ja -spetsialist leiab alltoodust kinnitust, et on õigel teel, uusi mõtteid või selgust oma firmas uudsete seisukohtade eest võitlemisel.

Põhimõtteliselt on koolitustsükkel lihtne: selgitame välja koolitusvajadused, viime need kokku oma ettevõtte võimalustega, valime välja õppijad ja koolitaja/d ja viime kursused läbi.

VAJADUSED
Enamasti selgub koolitusvajadus, kui on läbi viidud ringküsitlus, töötajad on sellist soovi väljendanud, juhtkond on esitanud oma nõudmised või oskuste kaardistamine on osutanud arendusvajadustele. Võib olla vaja kursust esmase keeleoskuse, kitsalt eesmärgistatud erialakeele (eriti klienditeenindajate puhul) või parema keeleoskuse omandamiseks.

Miks peaks andma keelekoolitust töötajale, kes niigi „saab hakkama“? Arukas ja enesekriitiline keelekasutaja soovib väljenduda korrektselt ja huvitavalt ning vajab selleks kasvõi lühiajalist juhendamist. Peamine eesmärk on muidugi asjad aetud saada, kuid vead, millest ka keskastme keeleoskajal ei pruugi aimugi olla, võivad tihti kõlada veidralt ja naljakalt. Lõbus nali on alati teretulnud, kuid kindlasti ei taha rääkija oma suhtluspartnereid enda arvelt naerutada. Ka ettevõte soovib, et teda esindataks korrektselt ja asjalikult: soovitatakse kasutada kindlat kirjastiili ja malle, töötajad saadetakse emakeelekoolitustele - ikka selleks, et firma kuvand oleks võimalikult hea. Ka eneseväljenduses võõrkeeles ei peaks leppima vigase keele, halva stiili ja pelgalt keskmisega.

Kuidas veenda juhtkonda, et keelekoolitus on vajalik - eriti, kui raha napib? Oma ettevõtte patrioodina võiks koolitusjuht otsustajale selgitada, et õppimine teeb inimesed õnnelikuks, uute teadmiste omandamine on arendav ja avardav kogemus, keelekoolitus toimib boonusena ja motiveerib töötajaid. Kui töötajad suudavad kasvõi elementaarsel tasemel kliendiga võõrkeeles suhelda, tõstab see kahtlemata müügitulemusi. Seega peaks koolitusele vajalikud vahendid hajutama erinevate „lahtrite“ vahel! Koolitusjuht on ka visionäär, kes peab keeleoskuse vajadust ette nägema. Teame ju, et seda oskust ei omandata üleöö!

VÕIMALUSED
Oma ettevõtte võimaluste kohta teab koolitusspetsialist etteantud eelarve kaudu. Kas vajadus kujundab eelarve või vastupidi, on firmasisene asi. Oma ettevõtte hea käekäigu eest seisev koolitusjuht peaks võitlema rahaliste võimaluste „de-lahterdamise“ eest! Ei tohiks olla sünnis käsi laiutada: „Koolitusrahad on otsas!“, kui mingi muu „lahtri“ alt käib arutu pillamine.

Teadagi eelistab koolitaja aastaid kestvaid, „korralikke“ keelekursusi, kuid sagedad on ka 40-60 ak/t mahuga tellimused. Tihti ei tea ettevõtte esindaja - saati siis õpetaja, kas antud lühikursus on kõik või saavad nad keeleõpet edaspidigi. Olukorras „parem varblane peos...“ on ettevalmistus eriti oluline -  ikka nagu muus elus: kui mul on vähe raha, pean oma vajadused hoolega läbi mõtlema. Adekvaatsete ootuste ja kursuse optimaalse sisu tarvis peaksid õpetaja ja õppija koolituse mahtu ette teadma. Imedele ei tasu loota! Kogemustega õppija teab, et õppimine teeb küll rõõmsaks, kuid soovitud tulemusteni jõudmine võtab aastaid. Vähestest võimalustest tingitud lühikursustel püüame kõigepealt katta esmavajadused, igal järgmisel baasteadmisi kinnistada ja laiendada - samas peaks iga kursus moodustama terviku.

VALIKUD
Vajadused ja võimalused paigas, on koolitusjuhil ees rida valikuid. Harva, kui keegi keeli õppida ei soovi; pigem on soovijaid liiga palju. Kellele anda võimalus: kas neile, kes tahavad omandada elementaarset keeleoskust või oma keeleoskust edasi arendada; kas pakkuda individuaalkoolitust mõnele või grupikursusi paljudele; kas motiveeritud töötajatele, kes on koolitusi „juba saanud“ või anda kõigile „õiglaselt“ 60 ak/t?

Kuidas tagada kursustel osalemine? Kui töötaja oskab talle antud võimalust hinnata ja on motiveeritud, käib ta kindlasti tunnis usinamalt kui selleks sunnitud õppija. Välist sundi rakendatakse ettevõtetes harva - vaid siis, kui antud pädevusega töötajat on raskem leida, kui talle keelt õpetada. Kui täiskasvanud inimesi tõesti peab õppima sundima, tehtagu seda süstemaatiliselt ja üsna rangelt. Tulemused on ootuspärasemad, kui püstitada teostatavad eesmärgid, sõlmida koolitusleping, jälgida osalemist ja progressi, küsida tagasisidet tihemini kui ainult kursuse lõpul.

Kuidas valida koolitaja? Pärast koolituspakkumisest saadud esmamuljet lähtub koolitusjuht kooli ja õpetaja valikul tema õppemeetodist, kogemustest ja soovitustest. Koolitaja valiku võib teha ka enne õppijate väljavalimist – siis saab koolitaja oma kogemustega olla abiks testimisel ja gruppide moodustamisel ning tulevastel õppijatel ja koolitusjuhil on võimalus õpetajaga tutvuda. Õpetaja ei saa keelduda  ka näidistunni andmisest, kuid pean seda liiga kunstlikuks „etteasteks“. Pigem võib kokku leppida, et lõplik jah-sõna antakse alles pärast esimesi tunde. Kuna vaat' et ainuke, mis laste ja täiskasvanute keeleõpet ühendab, on süstemaatilisus ja järjepidevus, soovitan jääda endise õpetaja või kooli juurde.

KURSUSED
Kursuste ettevalmistus hõlmab keeleoskuse testimist - kui testimise tulemused tunduvad kahtlased, on hea küsida „teist arvamust“; gruppide moodustamist, tunniplaani kooskõlastamist, ruumide broneerimist, osalejate teavitamist ja vajadusel koolituslepingute sõlmimist osalejatega.

Realistlikud eesmärgid  on parem püstitada koos õpetajaga. Mida lühem kursus, seda hoolikamalt peab sihid läbi mõtlema. Kui soovite eesmärkidele jõudmist mõõta, on nüüd õige aeg kokku leppida ka tulemuste testimise viisis.

Vastavalt koolituse mahule ja eesmärgile koostab õpetaja kursuse esialgse programmi, mis peab olema taas üsna konkreetne ja realistlik. Enamasti palume ka osalejatel oma õpisoovid saata, ja soove on alati seinast seina. Õppijate soovid tuleb maa peale tagasi tuua: näiteks elementaarastmel ei saa juriidilist keelt õppida; kui osalejad soovivad ainult vestelda, peab neile selgitama, et vestlus vajab vastavat sõnavara ja grammatilist baasi. Oma vigases keeles lobisemine näeb vahva ja kahjuks moodne välja, kuid süstemaatilisele „keelemaja“ ehitamisele ei aita see kaasa. Muidugi on ka Generumi õppemeetod kommunikatiivne, st suhtlemine on nii õppimise viis kui eesmärk, kuid õpetus peab olema struktureeritud - ikka „kivi kivi peale“. Kui õppijate keeleoskus on madal, kuid nad peavad kiiresti hakkama saama erialase ja piiritletud suhtlusega, saab vajaliku keelematerjali omandada tüüpdialoogide abil. Sellised dialoogid sisaldavad keelestruktuure, mida õppija ise oskaks moodustada alles paari aasta pärast. Tööandjal ei pruugigi rohkem vaja olla, kuid kindlasti ei saa sellise lühikursuse tulemusena nõuda üldist keeleastme tõusu. Kui võimalusi natukenegi rohkem, õpitakse ka sellistel kursustel grammatikat- ja seda tihti õppijate soovil. Õpetame ju ikka õppijaid, mitte õpikut ega programmi!

Kursuse jooksul tuleb toimuval silm peal hoida, peamiselt jälgida osalemist – mis ongi kõige olulisem. Kuidas olla kindel, et käimasolev koolitus on kvaliteetne? Tänapäevase metoodilise paljususe juures võib (väikese veariskiga) väita, et misiganes meetod, edukas keeleõppes on peaasi, et koolitus on süstemaatiline ja õpetaja isik sobib õppijale. Täiskasvanud õppija rahulolu sõltub suuresti õpetajast.  Parima hinnangu saab arukas, ennastkehtestav, rõõmsameelne, kannatlik, aga kindlasti töökas,  spontaanne ja tasakaalukas küps isiksus. Kui õppijad õpetajaga rahul ei ole- eesti õppija ei kannata välja ebakindlust, igavust ja aeglast tempot- peab olukorraga tutvuma ja õpetaja välja vahetama. Samas on ka juhtunud, et õppijad on lausa väga rahul oma meetodisse kivistunud, laisa või oma tööd liiga lobedalt võtva õpetajaga! Paraku on õppimine-õpetamine alati subjektiivne ega taha objektiivsele hindamisele alluda. Mingi mulje saab tundide külastamisest; liiga kiiret progressi, kui igal aastal liigutakse robinal uuele astmele, peaks pigem umbusaldama; kui keeleline areng on oodatust aeglasem – mis on täiskasvanute õppes üsna tavaline- peaks koos üle vaatama läbivõetud õppematerjalid, kodused tööd ja testid.

Varakult enne kursuse lõpetamist peaksid õppijad teadma, kas ja kuidas tulemusi kontrollitakse. Kuna tuntav läbimurre võtab aastaid, on iga üksiku kursuse tulemuste mõõtmine keerukas -  ka siin peab olema mõistlik ja loominguline. Üldist keeleastme tõusu on mõtet hinnata maksimaalselt kord aastas. Ka siis tuleb lugeda heaks tulemuseks, kui astme numbrile lisandub pluss (A2+) või natuke järgmisest astmest (A2+/B1). Kindlasti peab arvestama, et madalamale keskastmele (B1) jõudmine võtab aastaid ja et keskastmel (B1+) ollakse jälle aastaid. Õppija „kollektsioneerib“ siin sõnavara, väljendeid, muutub enesekindlamaks ja väljendusjulgemaks – kuid ametlik keeleaste ei pruugi olla tõusnud! Astmeid on ju ka ainult 6! Seega tuleb ka testimisel ja tulemuste mõõtmisel küsimused Miks? Mida? ja Kuidas? hoolega läbi mõelda. Kui õpiti vaid 40-60 ak/t, saab testida vaid konkreetse õpitud materjali või oskuse omandamist, nt ametikirja kirjutamine, sorav telefonivestlus, kliendi teenindamine õpitud olukordades, ettekande pidamine, koosolekul osalemine.

Ja ongi aeg teha kokkuvõtted: koolitaja koostab ülevaate õppija kaupa ja õppijad saadavad omapoolse tagasiside. Kogenud koolitusjuhil on saab niimoodi selge pildi, millised on töötajate koolitusvajadused järgmiseks aastaks. Ja lähemegi koos uuele ringile - iga aastaga üha targemana!

Ene Vasli
inglise keele õpetaja, Generum Erakooli juhataja
Eesti Ekspress, august 2010