Küsimusi ja nõuandeid täiskasvanud keeleõppijale

Andragoogika on pedagoogika ehk õpetusteaduse haru täiskasvanute õppimisest ja õpetamisest. See on alles noor teadus ja tegeleb peamiselt kirjeldamisega. Kindlasti saavad teooriast abi oma õpilastest palju nooremad, väheste elukogemustega õpetajad. Kas aga kogenud õpetajale ja täiskasvanud õppijale pakub andragoogika enam kui äratundmisrõõmu? Kas sedagi? Sest eesti täiskasvanud võõrkeeleõppija puhul "klassikaline" teooria väga hästi ei kehti. Äkki erinevad eestlased "muu maailma" täiskasvanutest? Või esitab võõrkeeleõpe muu õpitavaga võrreldes erinevaid nõudeid?

Õppija isiksus ja õpetaja roll
Kui lapsed alles kujunevad ja õpetaja roll on selge ja domineeriv, siis väljakujunenud isiksuste õpetamisel peaks toimuma suhtlus võrdsete vahel. Täiskasvanute õpetamine ei ole nii "missioonikas" kui laste õpetamine, kuid õpetaja isikuomadustele seab see kõrgeid nõudmisi. Täiskasvanu tuleb tundi koos oma teadmistepagasiga, hoiaku, suhtumise, ootustega, ka oma kompleksidega. On iseenesestmõistetav, et õpetaja peaks olema partner, kelle töö on juhendada mingi ühe oskuse omandamist. Hea õpetaja on oma ala asjatundja, ta mõtestab oma tegevust ja väärtustab õppijate aega - see tähendab, on arukas ja töökas. Täiskasvanud peaksid suhtlema kui võrdsed: nad respekteerivad üksteist, kuid lapsepõlvega võrreldes on rollijaotus ja õhkkond oluliselt mitteformaalsem, õpetaja roll ei ole enam domineeriv-autoritaarne. Võib-olla on täiskasvanuna õppimine meil alles uus tegevus, kuid tihti segavad tulemuste saavutamist just liiga tugevad koolipingist pärit rolliootused, psühholoogilised probleemid, õpiraskuste peitmine või kellegi teise süüks ajamine. Ja mis peamine - keskmine eesti keeleõppija teeb vähe iseseseisvat tööd, õpib vähe! Ta ootab, et teda õpetatakse – ja seda peab tegema hästi!- kuid kipub omapoolst panust ära unustama.
Praktilised järeldused täiskasvanute keeleõppele: Õpetaja ala on metoodika, vastav võõrkeel, avalik esinemine. Tema isikuomadused väga olulised: ta peab olema küps, tasakaalus, avatud, tolerantne isiksus, ta peab taluma psühholoogilist pinget. Teil on kõvasti vedanud, kui "lisaboonusena" olete õpetajaks saanud loomingulise, humoorika või lausa karismaatilise inimese. Kuid EI pea eeldama, et ta sunnib õppima, "on nõudlik", lahendab tunnis toimuvaid "olukordi", "paneb paika" - see ei ole ju täiskasvanute õpetaja ala. Või on?

Motivatsioon
Kui laste puhul räägime peamiselt välistest motivaatoritest, siis täiskasvanut peaks käivitama peamiselt sisemotivatsioon. "Motivatsioon on kõik!" on keeleõppes ainult väike liialdus. Miks ja kas täiskasvanu õpib, peaks olema rangelt tema enda probleem. Muidugi tuleb enamik keelekursusele vabast tahtest või suurest vajadusest,  keeleõpe ei ole aga ühekordne pingutus. See on pikaajaline protsess ja kaua aega järjest on ju nii raske endale selgeks teha, et igapäevast pingutust on vaja ikka veel ja veel kaua! Tegelikult vajavad ja ootavad õppijad sundi. Kuid oleme ju võrdsed täiskasvanud ja sundi rakendada on väga raske, vahel lausa kohatu. Sellegipoolest on õppija lõpuks see, kes pole oma tulemusega rahul, kui ta keeleoskus ei edene. Mis teha?
Praktilised järeldused täiskasvanute keeleõppele: Hea õpetaja ei rahuldu ainult õnnestunud tundidega, ta tahab ka pikas perspektiivis oma töö vilju näha ja seetõttu oleme ikka sunnitud veenma, apelleerima  arukusele, tegema teste ja eksameid, koostama ja koos täitma keeleastme, osaoskuste, eesmärkide ja tulemuste lehti; muidugi vabatahtlikkuse ja kokkulepete alusel rakendavad ettevõtete koolitusjuhid kirjalikke lepinguid. Teisisõnu, tuleme õppijale igati vastu, et aidata tal ennast õppima sundida! Kuid kas ei kuluta kogu see "abivalmis" motivatsiooni tõstmine, sõna otseses mõttes kallist keeleõppeaega?

Valmisolek ja oskus õppida
Lapsed on rohkem või vähem passiivsed õpetamis-objektid, samas nad alles õpivad õppima. Täiskasvanu on õpivalmis: tema lähenemine on eesmärgistatud ja praktiline, uus põhineb kogemustele, ta keskendub probleemile. Ennastjuhtiv täiskasvanust õppija on aktiivne ISEõppija: ta on arukas, ta teadvustab, miks ta tunnis on, ta on töökas ja koostöövalmis, ta on avatud uuele. Kas ikka on või peaks olema? Täiskasvanute tund peab olema tore – keeleõpe on suhtlemine ja reeglina on see nauditav igal keeleoskuse astmel. Kuid ka väga loomingulisel õpetajal läheb keeruliseks anda tundi huvitavalt, kui mingit keelematerjali peab tüütuseni kaua kordama või kui iseseisva läbiharjutamise ja selgeks õppimise asemel peab seda tegema tunnis. Kuigi pahatihti on probleem pigem selles, et õpitakse vähe või üldse mitte, küsib täiskasvanu üsna tihti "Kuidas ma peaksin küll õppima?" Ja nii ei küsi mitte ainult endine "kaheline", kes võib-olla ei õppinudki õppimist ära - ka endisel tublil õppuril on raskusi, et kõigepealt oma töö ja elu vahele keeleõppimiseks vajalikke tunde mahutada ning siis seda nappi aega tulemusrikkalt kasutada. Kui üritame õppimist õpetada, lähtume oma kogemustest, kuid õppijal võib ju olla hoopis teist tüüpi loogika, mälu ja verbaliseerimisoskus?

Lapsed ja erandlikud keeleandekad ei vaja reegleid ja pühendunud õppijad leiavad keeleõppeks aja ja viisi.
Alljärgnevad nõuanded töötavad "kena keskmise" täiskasvanu puhul:
 - ole aktiivne
 - kordamine on tarkuse ema
 - häälda ja harjuta kõva häälega
 - korda niikaua, kui oled ise rahul
 - jälgi reeglit - mõtle, ära usalda "tundeid"
 - treeni ennast õiges suunas MÕTLEMA, otsi üles vajalik REEGEL
 - reeglid kehtivad ALATI (kui sa ei just ole pidanud erandit pähe õppima)
 - kui "juhe jookseb kokku", haruta lahti ja hakka otsast peale
 - korda vana materjali aeg-ajalt üle - iseseisvalt, ilma "käskimata"!

Teisisõnu, kui sa ei tunne keele süsteemi, st reegleid või ignoreerid neid (sest "grammatikat ma ei ole kunagi armastanud" või "aga mulle kohe tundub, et ....") ehk "vehid mütsiga", võid ju vahel ja juhuslikult millelegi "pihta saada" ("Ei läin'd jälle pihta või?" on üsna levinud üllatunud küsimus), võtad endalt võimaluse jõuda korrektsele keeleoskusele ratsionaalse keskmise ajaga. Arusaadava keelekasutuse saavutamine või ebasoovitava koomilise efekti vältimine ("Tule eile meile...") on lootusrikkam, kui õpid ära reeglid ja treenid ennast neid ära tundma, kasutama ja rakendama, kuni keegi-pole-ära-lugenud-mitme-korra pärast moodustad selle vormi automaatselt, samal ajal ja pärast seda vormi keskendud uuele jne jne
Sõnavara õppimine on kergem - see tee endale hobiks, miks mitte kasvõi perekondlikuks koostegevuseks. Võid sõnu õppida bussis-rongis, liiklusummikus või reklaamipausi ajal; lõigata koos lastega sõnavara-lipikuid, lasta lastel enda käest sõnu küsida jne. Kasuta ära kõik kaasaja võimalused, et õppimine endale huvitavaks teha, sh televisioon, internet ja interaktiivsed arvutiseeritud õppeprogrammid. Ükski tehniline vahend ei asenda inimlikku suhtlemist ega "pane ka kulbiga pähe", kuid näiteks kuulamisoskuse arendamiseks on filmid-saated-laulud väga efektiivsed ning vahelduseks ja kinnistamiseks on tore klikates ja klõbistades  õppida.
Ja veel üks kord: ole aktiivne! Ole aktiivne tunnis, kuid ära piirdu ainult tunnis õppimisega - ole aktiivne suhtlus- ja õppimisvõimaluste ärakasutamisel, hoia oma mõte aktiivselt õpitava keele lainel: jälgi, analüüsi, korda, tühjadel hetkedel tõlgi mõttes kasvõi kõige lihtsamaid sõnu või lauseid, loe huvitavaid tekste.
Praktilised järeldused täiskasvanute keeleõppele: Peale oma kogemuste kasutame ära teiste õpetajate, seega ka õpikute ja erialakirjanduse autorite soovitused ning õppijate enda "nipid", pakume välja võrdlusi, analooge, mnemotehnilisi võtteid. Kui valmistame kursust ja tundi ette, püüame arendada kõiki osaoskusi, teha õppimise mitmekesiseks ja muuta õpitav emotsioonidega meeldejäävaks. Õppematerjali koostades hoolitseme selle eest, et õppijal läheks võimalikult vähe aega sõnade otsimisele või energiat igavuse ületamiseks. Kui õpitav keelematerjal haakub vaevata reaalsusega, on vajalik ja grupeeritud temaatiliselt, grammatika selgitatud loogiliselt (paraku küll õpetaja loogika järgi!), grupp ja õpetaja klapivad, peab õppija tegema seda ainukest, mida mitte keegi tema eest mis iganes teooria, triki või rahaga ära teha ei saa –  ÕPPIMA!

Armas täiskasvanud keeleõppur!
Õpi ennast tundma ja juhi ennast! Hea kooli ja hea õpetaja leidmine ei ole kerge, kuid kergem kui enda sundimine ja ületamine. Tee õpetajaga koostööd ja nõua õpetajalt professionaalset tööd, kuid ära jää lootma mitte mingisugusele superefektiivsele õpetamisele või lausa imekursusele! Tegelikult sõltub kõik ju sinust endast ja kui tahad midagi osata, siis õpi! Siin ei ole mingeid küsimärke.

Ene Vasli, inglise keele õpetaja
Eesti Ekspress, august 2005