“Kas mul üldse on lootust?” “Mina olen vist küll see kõige andetum?” “Kas ma kevadel oskan juba rääkida?” “Palju ma selle kursuse lõpuks oskan?” - on keeleõpetajatele tuttavad küsimused.

2002.a. palus Generum Erakool cv-online'i case-study võistlusel avaldada mõtteid pealkirjas toodud teemal. Väljavõtteid kogenud täiskasvanud keeleõppijate arvamustest:

Täiskasvanu keeleõppe lootusetuse pesa on stereotüübis "vana pea ei võta enam midagi kinni". Iga õppija loodab samas, et ehk tema pea on erand, et ehk tema pea ei ole vana pea. (Anu Piirisild)

Otse loomulikult lootus. Vaja vaid motivatsiooni, meeldivat õpikeskkonda, head õpetajat ja keel tuleb. Siinkohal üks näide: viibides 2-nädalastel keelekursustel Taanis, oli meil grupis 80-aastane Günther Saksamaalt. Vaatamata vanusele oli ta kõige agaram, pühendunum ja motiveeritud õpilane. Ja tema tase ei olnud sugugi halvem, kuigi võib-olla keel ei tulnud nii mühinaga kui noorematel (onu oli nimelt samadel kursustel mitmendat aastat). Selline lugu siis õpetuseks kõikidele täiskasvanutele ja pensionäridele. (Kerli Kant)

Kõik algab suhtumisest. Põhiline on mitte lasta tekkida eelarvamustel ning soovil käega lüüa - rolli mängib siinjuures koolitaja ja koolitatava omavahelise koostöö ning pidev dialoog. (Ivi Link)

Tahaksin öelda kõigile, kes veel pole otsustanud: keeleõpe annab elule uue suuna. Vanus pole siin oluline. Võõrkeel pole ballett ega klaverimäng, mida õpitakse ainult noores eas. Keeleõpe on loominguline suhtlemine. Õpetaja ja kaasõpilased muutuvad mõnusaks seltskonnaks. Igas tunnis õpite midagi uut. Uued sõnad täidavad tühjad kohad peas, mured taanduvad, mõtlemine avardub. Te naudite teadmisi. Õppige keelt ja te tunnete elust rõõmu ! (Ülle Raud)

Lootus veel säilinud ajurakkudele ja kaasasündinud keeleomandamise oskusele aitab suuresti kaasa, pluss oma tahe ja töö. Nii et lootusrikkaks võib seda üritust ikkagi nimetada. Inimeses on nii palju võimeid, mida ta enne ei tea, kui kogu hingest ei pinguta. Lootusetus olukorras tuleb ikkagi lahendus leida - võtta kõrvale hea tõlk/assitent. (Jane Maido)

Lootus jääb ikka. On võimatu nõuda, et 60 loetud tunni jooksul saab keele korralikult selgeks ja hilisemad ärikontaktid mööduvad probleemideta. Lõplik teadmiste kinnistamine toimub alles peale kursuste lõppemist omandatu praktiseerimisel igapäevatöödes-tegemistes. Keeleõpe on meeldiv vaheldus. Tekib kohustus midagi ette valmistada, pingutada ja õppida.  Lisaks teadmistele saab juurde palju uusi tuttavaid ja mis kõige tähtsam - ka kõige kiiremal perioodil saab aja maha võtta, et klassiruumis kasvõi jalgpalli MM-i üle võõrkeeles arutada. (Kristin Sarapuu)

Väga olulist rolli mängib täiskasvanu huvi koolituse vastu. Eelkõige peab koolitusel olema tema jaoks praktiline väärtus ja ta peab saama omandatud teadmisi kohe rakendada. Keeleõpe täiskasvanu jaoks võib olla veidi raskem kui koolilapse jaoks, kuid teisalt võib just täiskasvanul parem eesmärk silme ees olla. Keelte omandamine annab konkurentsieelise mitte ainult töö ja karjääri osas. Keeleoskus annab võimaluse leida rohkem sõpru ja tuttavaid. Kuid kas on see alati nii ühene: üks keel teadmistepagasis juures – kas see on ikka võti sinna, kuhu soovitakse? Peale pettumust jäetakse omandatud keeleke roostetama ning järgmine kord, kui seda jälle vaja läheb, tullakse uuele koolitusele? (Esme Kassak)

Lootus sureb viimasena. Olge head, see vastus peaks kuvama kogu täiskasvanute keeleõpet. (Tarvi Järvamägi)
Aega võtab, aga see tasub ära. (Enn Kärson)

Kogemustega õpetajana teen vahet, mis õppijale “meeldib” ja mis viib tulemusele.  Keeleõppes imesid ei ole. On “keelemaja” ehitamine ja parandamine ehk õppimine! Pisut utreeritult väidan, et on ükskõik, milline on õpetaja isiksus ja keeleõppe meetod tingimusel, et õpitegevus on süstemaatiline, kestab kaua ja arendab kõiki osaoskusi.

Lootust heale tulemusele keeleoskuse edenemisel annavad motivatsioon, aeg, õpioskus, vanus, IQ, keeleanne.
Motivatsioon: andragoogid väidavad, et motivatsioon on kõik! Kuna lapsi käivitavad peamiselt välised motivaatorid, on neid kergem õppima meelitada ja sundida. Täiskasvanud õppija peab ennast ise motiveerima ehk kas täiskasvanu tahab õppida või ei, on rangelt tema enda asi.
Keelekontaktid, töö:  peale vaimse pingutuse - töö, mis oluliselt hõlbustab keele omandamist, loeb kokkuvõttes eksponeeritus keelematerjalile – tundide ja aastate hulk, mille jooksul me keelega kokku puutume. Keeleõpe on pikaajaline protsess, mitte ainult vaimne, vaid ka füüsiline tegevus. On vaja küll teada ja analüüsida, kuidas lauseid moodustada, kuid kõnevilumus tekib ainult siis, kui keelendid on rohke kordamisega mällu ja läbiharjutamisega lihasmällu salvestunud.
Oskus keelt õppida: rohkem kui kõrge IQ, aitab keeleõppele kaasa terve mõistus, arukus. Hea õppija õpib ja saab ilma pikema veenmise ja vaidluseta aru, miks ta peab tunnis  aktiivselt kaasa lööma isegi siis, kui teema ei ole “ülierutav”. Muidugi tuleb kasuks eelnev keeleõppimise kogemus.
Vanus: üsna oluline, kuid mitte otsustav. Kokkuvõttes loeb aeg. Lapsed õpivad 7-12 aastat, meie tahaksime paari aastaga keele selgeks saada! Vaieldamatult saab perfektset hääldust kujundada ainult varases lapsepõlves, kuid see on suhteliselt ebaoluline iluasi.
IQ: keskmise, elus hakkama saava inimese nupukusest piisab keeleõppeks täiesti! Reeglina  langeb küll õppija kooliaegne matemaatikahinne ja grammatiline taip kokku ehk hea IQ aitab kaasa, kuid siingi on rabavaid erandeid.
Keeleanne: kindlasti ei tasu loodetavat tulemust ainuüksi ande kanda jätta. Keeleanne on küll olemas, kuid see haruldane, ja me teame neid protsente andest ja tööst!

Lootusetus ehk vähene tulemus on  ette teada, kui  õppija ei ole piisavalt motiveeritud ega kuluta keeleõppele kuigi palju aega ja vaeva; kehvas tulemuses on suur osa ka psüühilistel piduritel, vastumeelsusel õppimise või õpitava keele vastu, õppetöö halval organiseerimisel ja “halbadel harjumustel”.
Psüühilised pidurid: uskumatult palju valitseb inimesi idee: “'keel, see olen mina”, mis keeleõppes tekitab hirmu eksida ja pärsib õppimiseks vajalikku rõõmsat ja aktiivset hoiakut. Kui piinlikkusele oma ebatäiuslikkuse pärast lisandub -eriti firmasisese koolituse puhul- segadus staatuses ja rollides, võib õppija kursuse lausa pooleli jätta.
Vastumeelsus õppimise või keele vastu: väline sund ja ebapopulaarne keel ei ole enam küll eriti levinud kammitsevad tegurid, kuid sellistel asjaoludel ei anna koolitusele kulutatud aeg loodetud tulemust.
Vead õppetöö organiseerimisel: oskamatult koostatud programm või halvasti korraldatud õppetöö pidurdab keele omandamist. Õpetaja ja koolituse korraldajad vastutavad  süsteemse koolituse ja õppijate aja aruka kasutamise eest.
“Halvad harjumused”: vanad sissejuurdunud vead, millest on väga raske lahti saada.

Kui keeleõppija mõtleb nüüd, et “tahan õppida ja õpin juba kaua, aga ikka ei midagi!' või et “mina sain küll kiiresti keele selgeks!”, on tegemist tunnetega, mitte objektiivse tulemusega.
Psühholoogilisel tulemusel - rahulolul või rahulolematusel - võib olla erinevad põhjused:
- tuntav erinevus oskustes: algaste, passiivse keeleoskuse suhteliselt kiire aktiviseerumine, grammatilise struktuuri ärataipamine, sõnavara kiire omandamine. Kiire tulemus on tegelikult ainult ühe osaoskuse omandamine, mis on muidugi oluline ka üldise  keeleoskuse arenemisel.
- kõrgendatud (loe: valed) ootused võivad luhtudes lausa masendada, kui sorav kõneoskus tuleb loodetust aeglasemalt, testi tulemus on oodatust halvem või aste ei parane. Praktikas möödapääsmatud keeleoskuse astmed ja lühitestid mõõdavad keeleoskust kas üldjoontes või vastupidi, ainult ühte osaoskust. Objektiivse keeleastme annab ainult mahukas kõiki osaoskusi hõlmav test.
- keskaste, kus tuntav keeleoskuse lisandumine võtab väga palju aega. Kui nullist elementaarastmele jõudmine võtab aasta, madalamale keskastmele veel aasta või paar, siis kõrgemale keskastmele ei pruugi “lihtsurelik” jõudagi! Lootusetu? Tegelikult saavutus! Keskaste on toimetulekuks vajalik keeleoskus, mida võib vajaduse järgi täiendada sõnavara, erialakeele, keerukama grammatikaga jne

Jõuame “üllatavale” järeldusele, keeleõppe tulemus sõltub peamiselt õppijast!
Mis siis on õpetaja osa?  Ei muud kui õppija keeleoskuse astme ja osaoskuste määramine, eelnevast ja õppija eesmärgist lähtuva programmi koostamine ning professionaalne ja süstemaatiline kursuse läbiviimine. Tundub kuiv! Kuhu jääb “tore, humoorikas, loominguline õpetaja”? Kuna täiskasvanu saab õpetajat valida, ta soovib kasulikku meeldivaga ühendada ja ta on väljakujunenud isiksus, on hea täiskasvanute õpetaja isikuomadustel suuremgi roll kui laste õpetajal. Suurem roll õpetaja või koolitaja valikul, mitte tulemusel! Parimgi õpetaja ei saa õppija eest õppida!

Tuleme tagasi õppija nägemuse juurde. Terje Puudersell, kes võistluse toona võitis, arvas nii:

Lootus on omandada uus keel ja hakata seda kasutama. Ikka ja jälle.
Lootusetu on omandada uut keelt emakeelena. Seda juhtub kord elus.

Uue keelega avanevad uued maailmad välis- ja siseilmas. Lootus.
Ilma korraks emakeelt unustamata on lootusetu õppida uut keelt.

Mida rohkem keeli suus, seda kergemini neid lisandub. Lootus.
Kõiki uusi keeli on lootusetu püüda rääkida aktsendita.

Lootus on kulutada keeleõppele parasjagu aega.
Lootusetu on kulutada aega väga vähe või väga palju.

Loodame keelesügavike tundmaõppimisele. Ei looda kergelt pääseda.
Loodame kergelt pealispinnal libisemisele. Ei looda pääseda sügavustesse.

Lootus ja lootusetus keeleõppes on igaühe enda määratleda.
Lapsel selline valik puudub, täiskasvanul on olemas.

Võta või jäta!

Ene Vasli, inglise keele õpetaja, Generum Erakooli juhataja