| KKK täiskasvanute keeleõppes |
 |
 |
|
KKK täiskasvanute keeleõppes Ma saan kõigest aru, aga no rääkima ei saa! Mida teha? Võõrkeele soravalt ja korrektne rääkimine ongi üks raskemaid ülesandeid, eriti kui tegemist on vaikse või enesekriitilise inimesega. Paljud räägivad võõrkeelt ludinal, kuid suurte vigadega ehk „kõvasti ja valesti“. Selge on see, et kindlasti on parem ennast väljendada – kasvõi kuidagimoodi ja vigadega, kui üldse vait olla! Ja peame tegema vahet, milleks me õpitavat keelt vajame: suhtlemine reisil või vabal ajal on üks asi, oma organisatsiooni esindamine hoopis teine! Iga osaoskuse omandamiseks tuleb arendada just seda osaoskust. Tähendab, kui tahad õppida rääkima, tuleb palju rääkida. Kõikide osaoskuste, sh soravuse õppimisel on kolm peamist näpunäidet: praktika, praktika ja praktika! Praktika tunnis õpetaja valvsa silma all, praktika „päris elus“ ja praktika, mida inimesed kipuvad alahindama: iseseisev töö ehk ÕPPIMINE! Ebapopulaarne mõte, eks? Teekond reegli või uue sõna teadasaamisest selle automatiseerunud kasutamiseni on pikk. Kui on iseenesest mõistetav, et lapsed peavad õppima sõnu ja grammatikat ja kirjandeid kirjutama ja tekste ümber jutustama - ja seda mitu korda nädalas ja 10 aastat, siis meie, täiskasvanud – mis sest, et „mälu pole enam see“, tahaksime oma keeleoskust saada ikka pigem raha või imega! Mida arvata imemeetoditest? Vahel tundub, et unustame ära päevselge asjaolu, et keele rääkimine lähtub ajust, ja me teame, et ajutegevust ei ole lihtne oma tahtele allutada ega forsseerida. Kui aga mõelda, kuidas näiteks spioonid aktsendiga vahele ei jää - seal peab mingi imemeetod mängus olema! Ei välista, et hüpnoosilaadse mõjutamisega on võimalik keele õppimist kiirendada, aga ikka jäävad imemeetodid kuulduste tasemele. Keelte eõppimise ajaloo kestvusest ja kirevusest hoolimata peavad nii rikkad kui vaesed, nii noored kui vanad ikka õppima ja harjutama, ikka muudkui õppima ja harjutama ... Muude annete kõrval on kindlasti olemas ka keeleanne. Tihtipeale väga keeleandekad ei taju oma annet ja võivad arvata, et on avastanud uue ja vahva meetodi ja et kõik teised õpivad valesti. Aga head ja praktilised nõuanded kuluvad ikka ära! Muidugi edeneb keeleõpe paremini, kui õppija teab, kas tal domineerib silma-, kõrva- või käeline mälu ja õpib talle kõige tõhusamal viisil. Analüüsi ja loogika (st grammatika) kõrval apelleerib loominguline keeleõpetaja kõikidele mälutüüpidele ja püüab keele õppimise teha huvitavaks või lõbusaks, et kaasatud oleks ka emotsionaalne mälu. Jutukas ja rõõmus õppija õpib kergemini kui „põdeja“ - ta saavutab vajaliku kordamiste arvu kiiremini. Keelekursused välismaal? Keelekeskkond hõlbustab õppimist, kuid ainult juhul, kui õppija silmad-kõrvad lahti hoiab ja rääkimisvõimalusi ära kasutab. Kui hinna ja kvaliteedi suhe on seda väärt, miks mitte: kursused nagu kursused ikka, kuid võib-olla saab keelt praktiseerida ka peale tundi. Aga imemeetodid? Kui oleks, siis juba oleks. Tavaelus peame ikka toimetama sellega mis on, ja investeerima aega ja tahet. Milline meetod on kõige parem? Kui me vanasti võisime loetleda-kirjeldada 3-5 peamist keeleõppe meetodit, siis tänapäeval on neid sadu ning sellepärast on võimatu nimetada ühte ja ainukest kui parimat. Kui õppija kurdab, et õpetaja ei kasutanud „õiget metoodikat“, siis ilmselt ei olnud õpetus läbimõeldud ja süstemaatiline, küllalt loogiline või mõistetav või oli tund liiga aeglane või kiire või ei sobinud õpetaja isiksus. Tihti mäletab õppija kooliajast tekstikeskset õppimist ja eeldab, et see on ainuke „õige meetod“, kuid kui aega on vähe, vähendame tunnis neid tegevusi, mida õppija saab ise teha, so sõnade õppimine, lugemine, inglise keele puhul järjest enam ka kuulamine. Enamasti vajab õppija keelt suhtluseks ja see ongi enamasti tänapäevaste kursuste sisu ja eesmärk. Suhtluseks vajame sõnu, neid siduvat grammatikat ja teadmisi keelekonventsioonidest. Kuidas sõnu õppida? Sõnu on kergem õppida kui grammatikat - see tee endale hobiks, miks mitte kasvõi perekondlikuks koostegevuseks. Võid sõnu õppida bussis-rongis-lennukis, liiklusummikus või reklaamipausi ajal; lõigata koos lastega sõnavara-lipikuid, paluda lastel enda käest sõnu küsida jne. Filmide ja laulude emotsionaalses, illustreeritud ja elulises kontekstis kinnistub sõnavara tõhusamalt. Ära piirdu ainult tunnis ja tunniks õppimisega – kasuta aktiivselt kõiki suhtlus- ja õppimisvõimalusi, hoia oma mõte õpitava keele lainel: jälgi, analüüsi, korda, tühjadel hetkedel tõlgi mõttes kasvõi kõige lihtsamaid sõnu või lauseid, loe huvitavaid tekste. Võta endale ülesanne õppida iga päev näiteks viis sõna. Alusta sagedasti kasutatavate sõnadega ja kasvata oma sõnavara üha rikkamaks vastavalt huvi- või erialale. Peale kasulike sõnade oled treeninud ka mälu - lausa kaks ühes! Kas ilma grammatika õppimiseta ka saab? Lapsed ja ka väga keeleandekad inimesed saavad keele selgeks ilma grammatikale kui niisugusele tähelepanu pööramata. Ilmselt teeb nende aju õige struktuuri äratundmise ja moodustamise töö ära automaatselt. Võib-olla saab aju mõjutada efektiivsemalt, kui meile igapäevaselt kättesaadav. Tavaelus ja tavaliste võimete juures on reeglid ikka abiks – muidugi mitte eesmärk! Kui ma ei tunne keele süsteemi või ei viitsi pingutada, et reeglite kasutamist treenida, võtan endalt võimaluse jõuda korrektsele keeleoskusele ratsionaalse keskmise ajaga. Arusaadava keelekasutuse saavutamine või ebasoovitava koomilise efekti vältimine ("Tule eile meile...") on üldiselt lootusrikkam, kui õpin ära reegli ja treenin ennast seda ära tundma, kasutama ja rakendama, kuni ühel päeval moodustan õpitud vormi automaatselt. Grammatika õppimine ei tähenda ainult drilli või lünkharjutusi. Õigeid struktuure õpime ka siis, kui vestleme nädalavahetusest, oma lemmikraamatust või tõlgime etteantud lauset. Mõtleme ju kaua aega oma emakeeles, ja osav tõlkeharjutus treenibki, kuidas emakeelselt mõeldud lausest saada mõistetav võõrkeelne lause, juurib välja tüüpilisi vigu, kordab ja kinnistab sõnavara, annab võimaluse kasulikke lauseid lausa pähe õppida ja kasutada reeglitena. See osa kommunikatiivse grammatika stiilis õppimisest võib välja näha nagu iidne grammatika-tõlke meetod, kuid ei tasu lasta ennast välimusest eksitada – sisu on sisukam! Miks ma siis ikka veel ei oska (vigadeta rääkida), kui olen neid reegleid nii kaua õppinud? Ehk ei ole reegli rakendamine veel küllalt selge? Vahel käib „klikk“ nagu kinnikiilunud luku lahtimuukimisel: üks (õpetaja) logistab, teine vajutab, kolmas tõstab, neljas paneb natuke õli – ja äkki hakkabki „võti keerama“. Võrdlus võrdluseks. Küllap on tegemist sünapsite-sillakeste ehitamisega ajus: täiskasvanuna vajab aju oluliselt suuremat kordamiste arvu, sellepärast on praktika ülivajalik. Ideaalmaailmas oleks auditoorne õppetund juhiste saamiseks, konsultatsiooniks. Kui tund on ainuke harjutamise koht, lähebki kaua aega. Igapäevane praktika parandab kõnesoravust igal juhul, kuid korrektse keelekasutuse saavutamiseks peame kordama korrektseid struktuure. Aga kui ma niimoodi (loe: valesti) ütlen, kas nad saavad siis ka aru? Vahel saavad, vahel ei saa! Oleneb kuulaja heatahtlikkusest, püüdlikkusest ja vajadusest, ka tema oskusest-harjumusest mõista valesti räägitavat keelt. Näiteks vene keelt räägime tihti üsna tugeva aktsendiga ja enamasti saadakse meist Eestis aru. Inglise keele rääkijaid on hirmus palju, ja „nad“ peaks olema juba vigadega juba harjunud. Kuid iga õppija teeb uusi ja huvitavaid vigu olenevalt oma emakeelest ja hääldusbaasist – ega „nendegi“ elu kerge pole! Kui mõtleme keelenaljade peale eesti keeles („jalaalabaa“, „See šašlõkk on pekooniga“), saab kohe selgemaks, et meie arvates pisiasi või osutuda lõbusaks või takistada mõistmist. Võõras keeles kannavad tähendust muud keelendid. Teame erinevust nt pig ja big, beer ja bear, fish ja wish vahel, aga ei taha hästi uskuda, et see on nii oluline. Hiljuti oli meie šotlasest inglise keele õpetaja üllatunud, miks meil „ühel sõnal“, kulm ja külm, on nii erinevad tähendused! Või eesti keele huviline, kellest ei saada kohvikus aru, kui ta küsib: „Üks maal, palun“. Maal või mahl või mall– no mis vahet seal on! Selleks, et selgitada, miks kuulajal on raske grammatiliselt vigasest lausest aru saada, tõlgime vahel vale keelendi tagasi eesti keelde („Eile käimine kino“), vahel on kombinatsioon erinevatest keeletunnustest nii „loominguline“, et see ei tähendagi midagi. Ka parima tahtmise juures teeme võõrast keelt rääkides vigu ja kõlame võõralt. Püüdkem siis pingutada ja väljenduda võimalikult selgelt. Esialgu on hea mõte kasutada pähe õpitud õigeid väljendeid ja lauseid ning leppida lihtsa, kuid kindla lauseehitusega. Kas e-õpe on efektiivne? Kasuta ära kõik kaasaja võimalused, et võimalikult palju õpitava keelega tegeleda ja õppimine endale huvitavaks teha, sh televisioon, internet ja interaktiivsed õppeprogrammid. Tehniline vahend ei asenda inimlikku suhtlemist ega "pane kulbiga pähe", kuid vahelduseks ja kinnistamiseks on tore klikates ja klõbistades õppida. Kui elad keelekoolist kaugel või kursustel käimine ei kuku välja, on kaval e-õppe võimalusi ära kasutada. E-õpe on seegi, kui aja kokkuhoiuks saadame-parandame kodused kirjalikud tööd juba meilitsi ära. Online sõnaraamatutest saad hääldust kontrollida, on ka programme, mis tuvastavad hääldust ja mille abil saad rääkimist harjutada, internet on ammendamatu huvitava lugemis- ja kuulamismaterjali allikas, kuid keelt kui suhtlusvahendit on siiski kõige toredam harjutada inimestega suheldes! Kuidas õppida?
Ja peaasi – tunne oma tööst ja tegevusest rõõmu! Naudi uusi teadmisi ja oskusi! Õppimine teeb õnnelikuks! Ene Lepassaar Generum Erakooli inglise keele õpetaja |
