täiskasvanute keeleõppes

Laias laastus koosneb keel sõnadest ja nende seostamisest - grammatikast. Kui sõnade õppimise vajalikkuses üksi terve mõistusega keeleõppija ei kahtle, siis „grammatikat ma ei salli“ on levinud arvamusavaldus, mida öeldakse vaat' et uhkusega!

Poolt
Ja polegi enam teab, mis uudis, et vähemalt inglise keele grammatika õpetamine on out. Grammatika õppimine pole siiski kunagi „moest“ läinud: arukas õppija tahab alati teada, miks ja kuidas; ta mõistab, et ka tuttavatest sõnadest koosnevast lausest ei saa sotti, kui neid seovad või moodustavad mingid tundmatud keelendid; ta tahab ka ise osata rääkida nii, et kuulajat ajavad naerma ainult tema naljad, mitte kohmakas väljendusviis - või vähemalt suuta oma vigu parandada.

Miks on grammatikat vaja? Vastus on iseenesestmõistetav ja lühike: ilma grammatikateadmisteta piirdub keeleoskus vaid lõpliku hulga õpitud väljenditega, keelereeglite rakendamine annab võimaluse moodustada lõpmatu arvu lauseid.

Grammatika kirjeldab ja selle õppimine annab meile keele süsteemi. Kui keeleoskust arendatakse samm-sammult, kivi kivi peale, on soovitav efekt ehk aeglasem tulema, kuid loodud on luustik, millele liha peale kasvatada, või vundament ja tugevad seinad - pane siis tapeet ja mööbel, milline tahes! Võrdlusi võib tuua mitmeid. Grammatikat teadlikult õppimata omandab keele ainult väike laps ja väga keeleandekas inimene – anne on aga erand! Reeglina vajab täiskasvanu korraliku keeleoskuse saavutamiseks kindlasti ka grammatikareeglite teadvustamist, õppimist ja harjutamist.

Vastu
Miks siis kergitab välismaa inglise keele või metoodikaõpetaja kulmu või peab seda „huvitavaks mõtteks“, kui kuuleb, et me lausa varjamatult ikka veel keelestruktuuridele üsna suurt tähelepanu pöörame ega häbene seda ka lausa grammatika õpetamiseks nimetada?

Kas ainult odav populaarsus? Täiskasvanud keeleõppija on klient, keda tuleb hoida, ja kui ta väljendab oma grammatika-vaenulikkust nõudlikult, lähebki õpetamine seda teed, et keelestruktuure ei käsitleta süstemaatiliselt. Või nõustutakse, et grammatika on raske ja alahinnatakse täiskasvanud õppija arukust? Ülikoolides on keeleõpe ju üsna traditsiooniliselt grammatikapõhine...

Kui õpetaja õpetab oma emakeelt ja see on ka keel, milles ta õpetab, on lingvistilised selgitused mõttetud ja õppijat frustreerivad (üllataval kombel on see vägagi levinud praktika!). Eks ajalooliselt tekkisid niimoodi - misjonärid ju õppijate keelt ei osanud - otsene (direct) ja drilli meetod, millel on oma kindel koht tänapäeva meetodite müriaadis. Muidugi peab ka mehaaniliselt palju kordama, et sõna, väljend või struktuur lihasmällu jõuaks. Pahatihti õpetab keelt aga keeleoskaja, kes oma või ka õpitud keele reeglitest ja loogikast suurt midagi ei tea, veel vähem oskab ta siis seda teistele selgitada. Võõrkeele puhul unustatakse ikka ja jälle, et keeleoskus pole elukutse - me ju ei arva, et iga eestlane võiks hakata emakeeleõpetajaks... Praktika näitab, et isegi, kui on tegemist sobivate isikuomadustega ja kvalifitseeritud välismaalasest õpetajaga, on tema „liistudeks“ sõnavara ja idiomaatika.

Tänapäevased keeleõpikud on mõistagi moodsad - keelestruktuure ju lausa ei ignoreerita, kuid aru- ja selgeks saamiseks on nende käsitlus liiga kiire ja pealiskaudne. Samas leian siit vastuolu: testides/eksamites sisalduv keelematerjal eeldab tihtipeale üsna detailseid grammatikateadmisi.

Moodsaks on tõusnud keele-„kamakate“ (language chunks) ehk fikseeritud keelendite õpetamine. Suur hulk immigrantidest inglise keele õppijaid vajab seda keelt Suurbritannias lihttöö tegemiseks ja siis polegi keeleõpetuse eesmärk anda õppijale võimalus väljendada, „mis pähe tuleb“. Aitab sellestki, kui töötaja hädavajalikust stiimulist aru saab ja adekvaatselt reageerib. Peaasi, et töö saaks tehtud!

Ja on meetodeid, kus väidetakse, et aju teeb ise oma töö ja moodustab meile reeglid? No ei moodusta! Reainimese täiskasvanueas enam mitte! Ja miks mitte täiskasvanud õppija niigi rasket elu kergendada andes talle reeglid enne ja näited pärast või vähemalt samal ajal?

Kuldne kesktee
Isegi kui õppija otsustavalt grammatikat eitab, kavaldab osav õpetaja ta üle: ta võib küll alustada ainult temaatiliselt ja hädavajalike väljenditega, kuid  liigub edasi mööda loogilist grammatika-telge peites reeglite õppimise suhtlusesse. Enamasti tekib õppijal nüüd arusaamine süsteemist, selgus ja kindlustunne.

Parim ja täiskasvanutele eesmärgipäraseim õppeviis on kombineerida keelestruktuuride õppimine käibefraaside, seltskondliku vestluse ja vajalike igapäevaste, ka tööalaste lausetega. Fraasidena õpitu kinnistub lihasmällu ja siis on fikseerunud keelendit hea ka grammatikareeglina kasutada. „Keelekamakad“ on täiesti omal kohal seltskondliku vestluse, koosolekul osalemise, ettekande, vaidluse, läbirääkimiste, ka lausa akadeemilise kirjutamise õppimisel.

Ka ülal kritiseeritud ebatäiuslikke õpikuid kasutab iga keeleõpetaja, sest nad pakuvad  huvitavaid kaasaegseid teemasid, autentset keelematerjali ja teiste metoodikute häid mõtteid. Grammatika õpetamiseks kasutame siis ohtralt lisaharjutusi või kasutame hoopis õpikut lisamaterjalina.

Kuldne kesktee on kommunikatiivne grammatika, kus keeleõppe eesmärk ja peamine meetod on suhtlemine, kuid seda koos keele süsteemi ja struktuuride teadvustamise ja õppimisega.

Igale oma
Keelekursuse sisu ja meetod peab vastama õppijale ja õppimise eesmärgile.

Kui õppija peab omandama kiiresti ja ainult konkreetse tööülesande täitmiseks vajaliku keele, on „kamaka“-viisi õppimine/õpetamine täiesti omal kohal. Sisuliselt on see korrektsete ja soovitatavalt tõlkega varustatud lausete lugemine, päheõppimine ja kordamine-kordamine-kordamine. Tundub igav ja vaimuvaene, kuid õppijal võib olla tarvis näiteks 30 akadeemilise tunniga õppida rääkima lauseid, mida ta iseseisvalt suudaks moodustada alles paari-kolme aasta pärast. Ja kui ta neid lauseid kohe oma töös kasutab, saabki see töö tõesti tehtud! Tekib edutunne ja tõuseb motivatsioon, mis võib viia ka „korraliku“ keeleõppeni.

On ka inimesi, kes räägivad soravalt, kuid pole ise oma keeleoskusega rahul, sest „räägivad suvalt“ ega oska ennast parandada. Siis võib olla palju kasu grammatikakursusest, kus ka üsna lühikese ajaga on võimalik diagnoosida vead, taasluua või teadvustada keele süsteem ja anda ka uusi teadmisi sealt, kus õppimine eelmine kord pooleli jäi või kus keelekasutus või meie teadmine sellest on vahepeal muutunud. Pärast sellist õppimist on keelekasutajal tugevam tunne ja hõlpsam oma keeleoskust edasi arendada.

Populaarsed ja teatud sihtgrupile on vajalikud ka lühikesed aktiviseerimis- ja suhtluskursused. Sellisest koolitusest võidab kõige rohkem õppija, kes on koolis grammatikat päris hoolega õppinud, kuid pole kunagi seda keelt eriti palju kasutanud või on keel „roostes“. Samas ei pruugi keelehuviline isegi teada, mida tal just täpselt vaja läheb, ja tuleb kursusele ainult sellepärast, et ebameeldiv sõna „grammatika“ esineb seal harvem. Võib aga selguda, et ta pole õppinud ei sõnu ega baasreegleid –pole, mida aktiviseerida!- ja tegelikult vajaks ta korralikku, kuid „kahjuks“ pikaajalist keeleõpet.

Kui alustatakse algusest ja eesmärk on keel omandada korralikult ja kasutada seda mitmekülgseks suhtlemiseks ja korrektseks eneseväljenduseks, on grammatika endiselt lahutamatud keeleõpingute osa - tehtagu seda siis avalikult ja teadvustades, harjutades ja tõlkides või „salaja“, ilma „hunti“ nimetamata, nii et õppija sellest arugi ei saa.

Valdav soov, eriti firmasiseste keelekursuste puhul, on õppida/pakkuda töötajatele  60-120 akadeemilist tundi ja mahutada programmi nii töös vajaminev sõnavara ja väljendid kui ka grammatika. Kui enne kursust õpivajadus läbi arutatakse ja valitakse välja kõige vajalikum keelematerjal, on see realistlik eesmärk ja levinud praktika. Ideaalis on siis grammatika õppimine seotud valitud temaatikaga ja struktuurid kinnistatakse tõlkeharjutustes koos tööalase sõnavaraga.

Raskused tekivad, kui me ei arvesta õppijate eripärasusi või ei saa seda teha. Tööandja kui keelekoolituse tellija peaks oma töötajaid ja nende võimeid hästi tundma ja nende mitmekesisest respekteerima. Programmi koostamisel on „rätsepakostüüm“ nüüdseks juba vana mõiste, kuid seda rakendatakse vaid lähtudes tööandja silmnähtavast eesmärgist: tahan, et nad oskaksid seda ja seda. Inimeste erinevustele vastaku kindlasti ka erinevad nõudmised, meetodid, koolituse mahud ja mõõdikud! Kuni see on veel tuleviku-unistus, peab keelekoolituse tellija või keeleõppija ise oma õpitulemustesse suhtuma rõõmsalt ja sallivalt.

Grammatikaga või ilma - keelte õppimisse tasub investeerida ka kitsamal ajal!

Ene Vasli
Generum Erakooli inglise keele õpetaja
Eesti Ekspress, 13.aug 2009