e-tööintervjuu

Kas teooria ja praktika on omavahel nii tihedalt seotud, kui peaksid? Kas üks saab eksitseerida ilma teiseta? Ja kas valime üldse kohase teooria, kui otsime tuge oma praktilises töös?
Christopher McMillan, britlasest inglise keele õpetaja, lõpetas hiljuti andragoogika magistratuuri Glasgow Ülikoolis, otsustas oma teadmisi rakendada inglise keele õpetajana välismaal ja valis sihtkohaks Tallinna.
E-suhtlus tema ja Ene Vasli, Generum Erakooli juhataja vahel -nii mitmeski mõttes oli see ju tööintervjuu- algas viisakas-asjaliku teabevahetusena ja läks üle arutluseks täiskasvanute hariduse teooria ja praktika üle.

C: Täiskasvanute haridusega seonduvalt on mind enim paelunud need teooriad, mille keskpunktis on õppija kriitilise teadvuse väljakujunemine ja mis käsitlevad haridust kui üht sotsiaalse õigluse parandamise vahendit – eriti Paulo Freire ja kriitilise pedagoogika teooriad. Ülikoolis huvitasid mind ka hariduspsühholoogia ja õpiprotsessi sellised tahud nagu enesetõhusus ja eneseteostus ning Mezirowi transformatiivse õppimise teooria.

E: Vaimustav, kuid kui Sa siia õpetama tuled, on peamine siiski praktiline inglise keel. Muidugi kasutame me andragoogikas kirjeldatud elemente nt emotsioone, värve ja pilte, et õppijaid aktiviseerida ja apelleerida nende emotsionaalsele mälule. Kuid andragoogika transformatiivse ja emantsipeeriva eesmärgi praktikasse rakendamise osas olen küll üsna skeptiline. Eks tekkinud need põhimõtted ju arengumaades toimunud misjonäri- ja haridustöö käigus, kus keskenduti õppija emantsipeerumisele. Meie täiskasvanud keeleõppija on aga täiesti väljakujunenud isiksus, kellel pole vaja, et keegi teda transformeeriks – vähemalt mitte meie!

C: Teatud määral olen Sinuga nõus: kui minna tundi ettekujutusega, et hakkad kedagi ümber kujundama, on see naiivne, upsakas ja õppijale tõenäoliselt lausa kahjulik. Arvan siiski, et oleme ühel meelel selles osas, et õpetaja võib õppijat tugevasti mõjutada, ja seda võibki vaadelda transformatiivsena.

E: Otse loomulikult! Sõbrad ja kolleegid, su oma lapsed - me kõik mõjutame ja muudame üksteist; seda ei saa seada kõrgelennuliseks eraldiseisvaks eesmärgiks.

C: Möönan, et see sõna ise tundub tõesti pisut hüperboolne ja viitab justkui mingile pimestavale välgule, mis isiksust põhjalikult muudab. Kuid mõju võib olla ka peenetoimeline ja “põleda” aeglaselt. Kuna õpetaja on autoriteet ja võimalik eeskuju, on see üks põhjus, miks õpetajal võib õppijale olla transformeeriv efekt.

E: Pigem käib see küll laste õpetamise kohta...

C: Kuid õpetaja-õppija suhtes peitub midagi, mis võib õppijat tugevasti mõjutada -  positiivselt või negatiivselt. Õppija seisukohalt vaadates olen küll täiesti kindel, et kui hakkan eesti keelt õppima, siis nii õppeprotsess kui keele oskamine mõjutab vaieldamatult minu vahetut elu: kui suudan paremini suhelda, mõjutab ja edendab see minu inimkontakte ja tegevusi; see omakorda aitab mul paremini kultuuri mõista – ja kokku olen sellest õnnelikum inimene! Õpetaja poolt vaadates oleks õppija transformatsioon eksplitsiitse või implitsiitse eesmärgina muidugi põikpäine ja ninatark.

E: Sellega olen täiesti nõus! Minu jaoks on täiskasvanute õpetamine psühholoogia haru ja kasulik on põhitõdesid teada – endal on tugevam tunne ja saad oma õppijast paremini aru. Samas saab loomult empaatiline ja emotsionaalselt intelligentne täiskasvanute õpetaja hakkama ka ilma erialase formaalse hariduseta või – loodetavasti Sinu puhul :)- suudab ta vahet teha, milliseid teooriaid tundi kaasa võtta ja milliseid mitte.

C: Huvitav, et Sa pead täiskasvanute õpetamist psühholoogia haruks...

E: Oi mulle meeldib see “huvitav”! See on nii taktitundeIine ja minu arvates inglispärane:) Aga mis ta siis õieti on? Suhtlus, mälu, isiksus, taju, käitumis- ja mõttemallid jne jne – kas pole need kõik mõisted psühholoogiast? Aga ehk on meil erinev arusaamine sellest, mida psühholoogia hõlmab?

C: Saan aru, mida Sa silmas pead. Õpikeskkonnas peab arvesse võtma nii isiksuse- kui grupipsühholoogiat. Kuid ma ei ole väga kindel, milliseid teooriad psühholoogiast ma teadlikult tundi kaasa võtaksin - peale soovi püüda inimesi mõista ja välja töötada abistav ja toimiv õpetamisviis.

E: Väga hea – see mulle meeldib! Psühholoogia kirjeldab, selgitab, ennustab ja aitab inimest, ja on seetõttu praktiline. Selles mõttes võime öelda, et nii andragoogika kui pedagoogika on praktiline psühholoogia.

C: Nõus. Õpetamine seisneb paljuski inimestevahelises suhtlemises ja järelikult on kaasatud psühhosotsiaalsed dünaamikad ja terve rida vastasmõjusid.

E: Olgu, ega tegelikult polegi väga oluline, kuidas me andragoogikat liigitame. Muidugi on sellest kasu, kui uurime õpiprotsesse ehk seda, mis toimub, ja õpime, kuidas õpetada. Siiski peab kõik, mis me tunnis teeme, vastama küsimusele Miks?, ja vastus ei tohi olla vaid “Nii on mind õpetatud”. Tunne oma ainet ja tee õigeid asju õigel viisil intuitiivselt või (salaja) misiganes teooriad kasutades – loeb see, kas see õppijat edasi viib.

C: Teooria on tähtis asi, kuid inimesed teooriatele alati ei vasta. Õpetajal on väga oluline juhinduda õpetamise peajoonest, aga ta peab olema paindlik ja kohaldama seda vastavalt õppija isiksusele, kogemustele ja õpivajadustele. Kas pole see hariduse peaülesanne? Mina võtan jätkuvalt tükikesi siit ja sealt, erinevatest mulle sümpaatsetest teooriatest ja sobitan nad kokku millekski, millele saan loodetavasti tugineda väga erinevates õpitingimustes. Kui minna tundi kindla ettekujutusega, mis seal peab toimuma, olla oma meetodis jäigalt kinni ja üritada oma õpetamisfilosoofiat õppijale tema 'õnne nimel' peale suruda sealjuures korralikult läbi mõtlemata, kes su õppija on, oleks see ebaõiglane ja pigem psühholoogiline ahistamine kui aktiivne õpetamise-õppimise protsess. Freire sõnutsi peame alustama sealt, kus on õppija. Tunne oma õppijat!

E: Tõsi ta on. Mul üks sõber käis terve aasta ühes teises keeltekoolis vene keele kursusel ja mitte keegi, sealhulgas õpetaja, ei teadnud, et ta on arst! Meie kooli õpetajad ei suutnud seda uskuda! Kuidasmoodi sa inimesega suhtled, kui sa ei tea, mis ametit ta peab?

C: Peame looma suhtlemist innustava atmosfääri. Ühes meilis Sa nimetasid, et teie kooli peamine õppemeetod on kommunikatiivne grammatika. Pean tunnistama, et see termin on mulle suhteliselt uus, kuid saan aru, et tegemist on holistilise lähenemisega, mis hõlmab mitmeid suhtlusvorme: kuulamist, rääkimist, kirjutamist ja lugemist. Näib, et tegemist on mitmekesise ja teadmisi kinnistava õpetusviisiga. Aga kas on olemas ka eel-kommunikatiivne õppimine? Kuidas see siis veel välja näeb?

E: Tänapäeval on ju terve müriaad õppemeetodeid! Kommunikatiivne meetod on päriselt 'holistiline', ja nemad ei õpeta grammatikat kui niisugust. Viimase viie aasta uudis on ju see, et “grammatika on out” Kas pole lõbus! No las ta siis olla pealegi moest väljas - selle terminiga annabki Generum teada, et mõistlikult korrektse keele saavutamiseks õpetame meie grammatikat küll, kuid teeme seda kommunikatiivselt. Kitsamalt tähistab kommunikatiivne grammatika suhtlemisele orienteeritud grammatikaharjutusi, mis on ühendavaks sillaks eel-kommunikatiivsete (äratundmise, drill-, lüngatäitmise, vormi muutmise) harjutuste ja head rääkimisoskust nõudvate kommunikatiivsete õpitegevuste vahel. Kui mina noor olin - ja ka sel ajal, kui paljud täiskasvanud õppijad koolis käisid, siis me võõrkeeletundides ei “rääkinud”; me lugesime, tõlkisime eesti keelde, lugesime luuletusi peast ette, jutustasime tekste ümber, vastasime küsimustele, tegime harjutusi, pöörasime ja käänasime. Aga ilma ettevalmistuseta me võõrkeeles ei rääkinud. Isegi nüüd, kui õpetaja on õpikus liiga kinni, nimetaksin ma seda eel-kommunikatiivseks.
Ega Generumi tundides ei käi ka ainult isiklikest asjadest lobisemine/autentne suhtlemine. Minu jaoks tähendab meie meetod pigem seda, et õpetaja suhtub õppijatesse isiklikult, püüab keelematerjali praktiseerida esimesest tunnist alates, valib õppijale huvitava õppematerjali ja paneb õppijad võimalikult palju suhtlema.

C: Vaata, kui huvitava arutluskäigu me oleme läbinud - transformatiivsest õppimisest õpiprotsessi psühholoogilise olemuseni kuni õppija psühholoogilise eripära arvestamiseni välja! Kui me oleme ühel nõul, et suhtlemine on õpiprotsessile olemuslikult omane, peab lõpptulemuseks olema parem suhtleja.

E: No ei tea nüüd... See kõlab jälle liiga auahnelt...

C: Kuid see seondub ju kommunikatiivse grammatika rakendamisega – mis see siis muud on, kui suhtlema õppimine? Ja see haakub ka Generumi põhimõttega, et ‘suhtlemine on nii õpetamise vahend kui eesmärk’.
Värskelt andragoogika eriala lõpetanuna oli ja on minu jaoks endiselt väga põnev, kuidas mulle lähedased teooriad praktikas rakenduvad. Siiski on meie vestluse ja minu funktsionaalse kirjaoskuse õpetamise praktiliste kogemuste käigus mulle selgeks saanud, et ma pendeldan pidevalt teooria ja praktika vahel. Ehk on need kaks klammerdunud binaarsesse opositsiooni ega saa ilma teineteiseta eksisteerida? Küllap on suhtlemine, ükskõik mis vormis, sisukas õpetamises ülioluline. Meie kirjavahetuski on seisnenud selles, mida arutasime: suheldes oleme üksteist tundma õppinud, vahetanud mõtteid, mõjutanud teineteise mõtlemist ja vorminud arvamusi; oleme teada saanud midagi teineteisest ja iseendast.
Minu jaoks see ongi haridus.

- Kas ma saan selle töö?:)